Tervitused suvisest Austraaliast! 

Viimati kirjutasime, et veedame jõulud ja aastavahetuse Balil. Paar päeva peale Austraaliasse tagasijõudmist jäin mina aga korralikult haigeks, ilmselt oli mingi kõhuviirus. Olukord oli nii õudne, et läksime isegi haiglasse, kuna kartsime, et tegemist võis olla moskiitohammustusest tingitud viirusega (dengue- fever). Vereanalüüsid seda ei näidanud, nii et ju oligi siis kõhuviirus. Arstilkäimine siin just odav lõbu pole, aga meie reisikindlustus peaks enamus kulusid katma. Pidimegi haiglalt 230$ arve saama, aga miskipärast pole nad nädala möödudes ühendust võtnud. Äkki võttis haigla kohe kindlustusega ise ühendust, kuna andsin neile oma kindlustuse paberid, mis olid ka inglise keelde tõlgitud. Aga see selleks! Haiguse pärast polegi jõudnud veel blogi teha, aga kuna sellises vanuses kipuvad asjad juba meelest ära minema, peab kiirelt reisil tekkinud mõtted ja tunded kirja panema.

Sõitsime siis 20. detsembril 300km oma kodulinnast Perthi poole. Pidime enne lendu minu läpakale järgi minema ühe hindu juurde, kelle käest saime umbe hää hinnaga korraliku Delli äriklassi arvuti. Kuna kell oli juba palju saamas, ei oleks jõudnud enam autot ühe tuttava juurde parkima minna ja sealt lennujaama takso võtta, nii et küsisime hindult, et kas tema juurde ei saa autot jätta puhkuse ajaks :D Ta elas suht lennujaama lähedal. Rääkisime nõusse 50$ eest ja jätsime võtmed ka tema kätte. Ei tundu eriti mõistlik tegu võõra juurde autot jätta, aga meil ei jäänud muud üle.  Lennujaamas parkimine oleks 170$ läinud. Hindud (enamasti Indiast) on muide Austraalias suurim vähemusrahvus. Neid näeb igal pool, aga nad on tavalistest pilukatest taibukamad ja oskavad normaalsemalt inglise keelt rääkida. 

Meie lend Perthist Balile kestis 3,5h "toreda" AirAsiaga. Eks neis kõigis odavlennufirmades on lennukites vähe ruumi, aga meil oli ikka eriti kitsas, põlved vastu eesmist istet. Enne tagasitulekut juhtus AirAsiaga tore seik - lend lükati edasi 4h. Kes uudiseid on vaadanud, teavad vist, et AirAsia lend teel Indoneesiast Singapuri läks kaduma. Nüüdseks on teada, et kukkuski alla. Me arvasime, et äkki seesama lennuk pidi meid tagasi Austraaliasse viima, kuna AirAsia oli justkui laenanud lennuki teiselt firmalt - hoopis teist värvi lennuk oli. Tagasi minnes tehti lennujaamas meile korralikult nahka - käsipagas kaaluti üle ja meil oli lubatud 7kg asemel 13kg :D Eks meil oli palju asju ka, aga käsipagasit tavaliselt normaalsed lennufirmad ei kaalu. Pidime 35$ juurde maksma. Jõudsin jutuga juba reisi lõppu, vat kui tore! :D Balile jõudsime keskööl ja pidime takso võtma, et hotelli jõuda. Lennujaamas pidi olema üks putka, kus saab fikseeritud hinnaga taksosõidu osta. Sõit meie hotelli pidi u 70 000 ruupiat olema (1$ = 10 000 ruupiat). Seda putkat me aga ei leidnud, kuna lennujaama terminalist väljudes on sada taksojuhti väljapääsu juures, kes karjuvad "Yes taxi, yes taxi!". Saime korralikult nahka, et kohe sealt takso võtsime, kuna nad kavalpead küsivad suuremat hinda ja me väga ei teadnud tol hetkel, mis too mõistlik hind võiks olla. Taksojuht pakkus 200 000 ruupiat hinnaks, me siis olime ülirahul endaga, kui kauplesime 150 000 peale, kuigi reaalsuses saime rämedalt tünga, kuna tegelik hind peaks 2x odavam olema. Ilus reisi algus! Me pole eriti Aasias reisinud, seetõttu olime suht rohelised ja ei osanud kohe alguses ette näha, kui meile tünga üritatakse teha. Peale mõne päeva möödumist olime juba targemad ja kauplesime enamus hindu väga madalaks. Kui müüa/taksojuht nõus polnud, siis kõndisime ükskõikselt minema. Tavaliselt nad jooksid järgi ja meie saime oma tahtmise :) Kohalikud rääkisid, et kuna osad turistid (nt jaapanlased ja venelased) on suht kõrge hinnaga juba nõus, siis kohalikud küsivad turistidelt mingi mõttetu asja eest ulme summasid. Seepärast peabki vähemalt pool hinnast alla kauplema. Me kauplesime vahel hinda isegi 3x väiksemaks, kui rohkem asju ostsime.

Bali on üsna väike saar Indoneesia saarestikus, idast läände u 150km ja põhjast lõunasse u 110km, mahutades 4,2mln elanikku. Kui Indoneesias on valdavalt moslemiusulised, siis Balil on enamus hindud. See on päris vahva, et iga nurga peal on hindu templid ja hindud ise käivad pühade ajal värviliselt riides. Linnakäras ja prügi keskel võib-olla seda hindude teistmoodi hingamist ei märka, aga külades ja linnast välja sõites on seda tunda küll. Balil on 2 aktiivset vulkaani, millest ühe otsa ronisime meiegi. Meie muidugi arvasime, et võime seal vihmametsades igasugu ohtlikke loomi kohata, aga tegelikult on enamus selliseid liike välja surnud (väike saar, palju inimesi, inimtegevus võtab looduse üle), nagu näiteks tiiger, krokodill, leopard. Madusid ei pidanud väga olema, va väiksed rohelised rippuvad maod. Aastakümneid tagasi oli Bali peamiselt põllumajanduslik saar, nüüdseks on aga turism põhiline valdkond, mis majanduslikku kasu toodab. Väga palju tegeletakse siiski ka põllumajandusega, eriti riisikasvatusega. Põhiliselt näebki väljaspool linna valdavalt külasid, mis on ümbritsetud  riisiterrassidega. Linnades kasvatatakse samuti riisi igal pool, kus vähegi saab. Lisaks sellele karjatatakse ka linnades lehmi ja kitsi. Meie hotelli kõrval ehitusprahi otsas elutses väike kari lehmi. Ühel õhtul hotelli tagasi minnes oleks pimeda tänava peal ühele lehmale otsa jooksnud. Püha loom ju, seisab kus tahab.

Balit reklaamitakse kui paradiisisaart, mis on maailma üks populaarseimaid reisisihtkohti.  Kõige rohkem külastab Balit just Austraalia turist, kuna see on lähim ja odavaim sihtkoht. Eks meie ootused olid kõrged, et lähme paradiidisaarele :D Oh meid naiivseid euroopa turiste! Reaalsus on selline, et Balil on tõesti ilusaid kohti, aga suured turistide hordid on Bali muutnud selliseks, et kohalikud üritavad igal võimalusel turistilt raha välja meelitada. Eks see olegi arengumaades nii. Me pole eriti Aasias reisinud, seepärast oli šokk ka suurem. Olime varem ainult Singapuris reisinud, mis oli nö turvaline tutvus Aasiaga :D Singapur on ju ülipuhas, keegi ei määri oma kaupa sulle pähe ja on ülimalt turvaline. 

Me läksime Balile natuke valel ajal ka - jõulude ja aastavahetuse ajaks, kui turiste on meeletult ja kohalikud kaupmehed on eriti nahaalsed. Aga ei tahtnud kohe seda postitust negatiivselt alustada :D Tegelikult oli väga tore seiklus! Linnapiirkonnas olles ei saagi Balit väga nautida, aga linnast välja sõites on hoopis mõnusam. Õnneks meie esimene hotell oli rohkem keskuse lähedal, aga teine ja kolmas  hotell rahulikumas piirkonnas. Mis me siis selle 12 päeva jooksu teha jõudsime? Rentisime päevaks auto koos autojuhiga ja avastasime erinevaid templeid ja Bali külasid, ronisime enne päikesetõusu vulkaani tippu, matkasime riisiterasside vahel, šoppasime, avastasime uusi söögikohti, käisime massaažis, sõitsime rolleriga külade vahel, jõuludel käisime uhkes itaalia restoranis söömas, kõndisime väga palju (kuna pühade ajal on igal pool liiklusummikud ja taksojuhid ei ole nõus sind kuskile viima), istusime väga palju liiklusummikutes, käisime Aasia parimas veepargis Waterbom, nautisime aastavahetust tugevas vihmasajus ja higistasime :D Igal hotellil oli bassein ka, aga basseini ääres olime väga vähe aega. Kohalikes randades ei käinudki ujumas, kuna need ei olnud üldse puhtad ja ilusad nagu meil siin Austraalias. Ega Balile randade pärast ei tasugi minna. Kuskile väiksematele saartele sõites saad nö paradiisisaare hõngu tunda. 

Kuna pilte on allpool u 200 tükki, siis ei hakka väga pikalt kirjutama, vaid lisan mõned kirjeldused piltide alla. Alguses on pildid telefonist, kus on rohkem igavamaid söögi- ja tänavapilte, pärast on palju pilte ilusast loodusest ka, nii et kui alguses ära väsite, siis kerige allapoole edasi! Hääd uudistamist!

Kui esimesel päeval avastasime lihtsalt linna, siis teisel päeval võtsime terveks päevaks endale autojuhi, et ta meid eri vaatamisväärsuste juurde viiks. Autojuhi rentimine on väga populaarne, kuna see tuleb kõige odavam. Tundus, et autojuht tahtis Balist ülihead muljet jätta. Rääkis, et Balil pole üldse töötuid, inimeste sissetulekud on suured (tema jutu järgi tuli välja, et neil on palgad kõrgemad kui meil Eestis :D) ja Bali on parim koht, kus elada. Me väga ei uskunud teda, kuna puutusime reisi ajal kokku väga paljude kohalikega, kes rääkisid hoopis teist juttu. Kohalike jutu järgi on palgad ikka väga väiksed, väga raske on pere ülal pidada ja kui haridust pole (kooliskäimine on kallis), siis rikkaks ei saa. Paljud kohalikud mehed kurtsid ka selle üle, et kohalikud naised tahavad rikkale mehele naiseks minna ja vaesemaid mehi ei vaadata :D

Batu Bolong - stone with a hole

leia pildilt hiiglane

vasakul meie autojuht, ta oli moslem

pooleteist tunniga jõudsime tippu ja jäime päikesetõusu ootama

kalevipoeg

rõdult oli meri ka näha