Töö ja elu Griffithis

Juba ammu olen tahtnud teha postituse meie tööst ja elust Griffithis, aga nii töö kui ka 40-kraadine kuumus niidab ikka päeva lõpuks maha, nii et ei ole olnud jaksu midagi kirjutada. Kuu aega on juba selle postituse mustand blogis seisnud, peakiri oli olemas, aga sisu polnud kirjutanud. Nüüd on ilmad juba jahedamad, sügis on käes, seega on viimane aeg oma mõtted kirja panna, enne kui siit Griffithist ära kolime ja uude töökohta lähme :D 

Niisiis oleme alates 11. jaanuarist Griffithis elanud, 600km nii Sydneyst kui ka Melbournest ehk üsna sisemaal. Veinitehases tööle hakkasime alles 27. jaanuaril, enne seda oli mul 5 päeva treeninguid ja koolitusi, Tomil 3 päeva, õnneks ikka maksti palka ka selle eest. Mõlemad oli sissejuhatav päev, 2 päeva erialast treeningut ja mul lisaks 2 päeva confined spaces treening ehk eesti keeli kinnises ruumis töötamine :D Põhimõtteliselt õppisime nii teoorias kui ka praktikas, kuidas kinnistesesse ruumidesse siseneda ja ja seal töötada. Confined space all mõeldakse nt veinitanke, vms mahuteid jne ja kus sageli võib tekkida õhupuudus, seal võib olla ohtlikke gaase jms. Me õppisime hingamisballooni  ja erinevaid rakmeid kasutama. Päris huvitav ja asjalik koolitus oli. Paar korda olen pidanud suurte tankite seest tammelaastu kotte välja viskama. Ainult need võivad tankite sisse minne, kes on selle confined spaces koolituse läbinud.

Siinne suveilm on üsna väljakannatamatu, päris palju nädalaid on olnud pidevalt üle 40 kraadi sooja, öösel alla 25 kraadi ei langegi. Sääne ilm kurnab meid, eestlasi, ikka väga. Toast välja ei taha minnagi, parem on, puhur otse näkku suunatud, oma toas istuda ja sealt mitte välja tulla. Meil siin majas on mingi jahutussüsteem ka, aga see pole päris kliimaseade. Õue minnes tabab sind kuuma õhu pahvak nagu saunaust, ei pigem ahjuust, lahti tehes. Praegu Eestis olles võib see mõte nii soojast ilmast meeldiv tunduda, aga uskuke meid, see on väga rõve. Siin Austraalias olles oleme hakanud hindama mõnusat vahelduvat Eesti kliimat, kus iga aastaaeg on erinev. Tahaks juba talvemantlit kanda! Eks siin pole ka koguaeg palav, talvel on isegi üsna külm (oleneb muidugi, kus Austraalias elada, aga suures osas Austraaliast pead suvel põrgupalavust kannatama ja teadlaste sõnul veel hullemaks läheb- Austraalia kannatab nimelt enim kliimamuutuste tõttu). Aga nagu öeldud, praegu on juba sügis käes ja päevases kraadid 20-30 vahel ja öised 10-15 kraadi ümber. 

Kui tööl oli üle 35 kraadi, siis oli juba päris õudne vahel. Tankid peegeldavad päikesekiirgust ja siis oled nii ülemäärasest soojus- kui ka valguskiirgusest pimestatud. Me saime nüüd lõpuks öövahetusse ka, oleme paar nädalat nüüd öösel öötanud...sellise ilmaga on öösel väheke mõnusam töötada. Varem olime hommikuvahetuses kell 6:30-14:30, nüüd kell 22:30-6:30.Töö on 5x nädalas, kokku 40h, 20min paus ja 30min lõuna makstakse ka kinni, nii et põhimõtteliselt teed ainult 7h päevas reaalselt tööd. Öisesse vahetusse tahtsime nii temperatuuri kui ka raha pärast. Nimelt öises vahetuses on palk palju suurem, ühe inimese kohta nädalas teeb see paarsada $ lisatulu.

Tom on enamus aega crusherit opereerinud (esimene etapp veinitehases, kus viinamarjad purustatakse) ja forkliftiga töötanud. Tegeleb põhiliselt masina opereerimisega - võtab rekkajuhilt paberid, annab märku, millal laadung masinasse kallutada ning hoiab silma peal, et viinamarjad masinast kenasti läbi jookseksid. Vahel sõidab ka tõstukiga ja kallutab kaste viinamarjadest tühjaks. Mina olen general cellaris ehk siis teen palju erinevaid asju: pumpan mahla/fermente/veini ühest tankist teistesse tankidesse, lisan igasugu ained tanki, pumpan pärmisegu mahlatanki, viin laborisse proove, segan eri tüüpi mahlu/veine kokku jms. Ükskord saime õunasiidrit ka teha, see oli päris huvitav. Muideks Casella toodab ka siidrit ja veinilaadseid jooke. Pumpasime ühte tanki siidri jaoks kindlad mahuühikud vajalikke koostisaineid: siidri põhi, õunamahlakontsentraat, vedel suhkur, filtreeritud vesi, õunamahl ja igasugu lisaaineid. Peaks mingipäev minema proovima kraanist, mis sealt siis välja tuli. Töö on väga huvitav, kuna tegemist on Austraalia ühe suurima veinitehasega. Enamus toodangust on üsna odav yellow tail brändi vein, aga siin tehakse ka vähe kallimat veini. Töö käib paarides, kuna voolikud on hästi suured ja rasked ning koguaeg peab kaasas kandma hiiglaslikku poolemeetrist mutrivõtit, et torud lahti ja kinni keerata :D Kuna veinitehas on hiigelsuur, siis vahel on ikka tükk tegemist, et ehitada liin ühest tehase otsast teise. Kuna telefone ei lubata töö ajal kaasas kanda, pole eriti pilte teinud, aga allpool on siiski mõned pildid ka tehasest endast.

Kes veel ei tea, siis Casella veinitehas on Austraalia üks suurimaid veinitehased ja ka veini eksportijaid. Casella veinitehas asutati Itaaliast emigreerunud perekonna poolt, kes juhib seda siiamaani. Casella pudeldamisliin on maailma kiireim: 36 000 pudelit tunnis! Suurimad veinitankid on 1,1mln liitrit. Tegemist on suurettevõttega, kus on lisaks veiniga tegelejatele 100 mehaanikut ja 100 elektrikku :D Väravast sissesaamiseks-väljumiseks ja enda tundide fikseerimiseks peab kasutama oma sõrmejälge. Lisaks on tööl  0,2 promilline alkoholisisaldus lubatud.

Iga päev peab kümme-kakskümmend korda edasi-tagasi tankite otsa ronima, mis on peaaegu 15m kõrgusel

keegi on punase veini tanki üle ajanud :D

kõrgustes

 madu-usse võib ka töö juures näha, viimasel ajal on hoiatavad sildid üleval

 Tom viinamarju purustisse kallutamas

taustal Griffith

põlengud toimuvad siin väga tihti, õhus on tihti põlemise hais

see on normaalseim koht, kus ujuda saab, enamus järved on sinivetikaid täis

armsad gekod toaseinal

matkamas

Loodetavasti saame mai algusest puuvillatehases tööle hakata. Seda juhul, kui aprilli lõpus toimuva arstliku komisjoni läbime. Ma natuke kardan seda, sest kuulduste kohaselt kontrollitakse seal ka liigeste liikuvust jms. Eks näis :)

Kuulmiseni!