Uus elukoht, uus töö

Viimati sai jaanuari keskel kirjutatud Bali reisist - siis töötasime veel Greenman Organic Produce-s Mike ja Lee käpa all. Me ise arvasime, et töötame paar nädalat veel seal ehk siis jaanuari lõpuni, aga peale Bali reisi saime ainult 4 päeva töötada, kui Mike andis teada, et meil on töö otsas. Eks me olime suht pahased tema peale, kuna meil oli selline kokkulepe, et nii meie kui ka tema anname üksteisele ette teada, kui meie tahame töölt ära minna või kui tema meile tööd enam ei paku. Muidu on tore vana, aga ta pole eriline tegudemees, vaid jutumees. Lubas meile kokku, et saate siin kindlasti veel kaua töötada. Üks põhjus, miks meil seal töö läbi sai oli asjaolu, et üle 30-kraadise palavusega ei tohi siin masinaid kasutada, kuna maapind on kõrbekuiv ja väikesest sädemest võib tulekahju tekkida. Kuna meie põhitöö oli ühe puu väljajuurimine tervelt krundilt, milleks pidime mootorsaagi ja traktorit  kasutama, siis kuumaga ei saanud me seda tööd enam teha. Teiseks läksid nad oma naisega tülli, kuid tema naine oli see, kes meile viimased nädalad palka maksis ja ütles, mis tööd tal teha vaja on. Pidime veel mingit aeda ehitama hakkama. Selline kurb lõpp siis. Kui aus olla, siis me nii kurvad ka polnud, kuna algamas oli kõige kuumem periood, mil temperatuur on pidevalt 30-40 ja UV-indeks ekstreemselt kõrge. Pilviseid päevi praktiliselt pole ja võite ette kujutada kui mõnus võib sellise palavusega füüsilist tööd õues teha. Oligi aeg edasi liikuda ja uus töö leida. Nii palju siis meie farmipäevadest, kokku olime viinamarjaistanduse töö ja farmitööga Mike juures kogunud 61 farmipäeva, seejuures läksid arvesse ainult töötatud päevad, vahepeal käisime 2 nädalat Balil puhkamas ja peale seda olin ka nädal aega haige.

                                                                isegi Tom pandi rohima :D

Õnneks samal päeval, kui Mike teada andis, et tööd enam pole, helistas Tomile Forester Estatest (veinitehas Margaret Riverist 45km kaugusel) ja pakkus Tomile võimalust töötada ametikohal nagu lab technician, kuna Tomil on pooleaastane laborikogemus A. Le Coqis. Põhiliseks tööks veinitehase laboris on viinamarjade, pressitud viinamarjamahla ja veinide suhkrusisalduse, väävlisisalduse, pH, happesuse jms mõõtmine, et selle info põhjal vaadata, kas viinamarjad on juba valmis purustamiseks , kui palju aineid on vaja pressitud viinamarjadele lisada käärimiseks ja veinide puhul, et kas on vaja lisada juurde mingeid aineid. Enamasti veebruarist algab veinitööstuse nö tipphooaeg peale ja siis on 3 kuud päris palju tööd. See veinitehas, kus me töötame, pressib see aasta 500 000 tonni viinamarju, nii et päris palju veini. Tom on 3 nädalat seal nüüd töötanud ja pidanud peale laboritöö ka pudeldamisliinil aitama, tanke puhastama, mõõtma ja segama aineid veinitankide sisse panemiseks, laos forkliftiga  sõitma jms. Meie mõlema väike unistus oli tegelikult, et saaksime vintage-perioodiks (algab siis, kui esimesed viinamarjad pressmisele tuuakse ja kestab u 3 kuud) kuskile veinitehasesse tööle. Kandideerisime mingisse 15 eri kohta, aga kuna meil kummalgi forklift-license puudus, veinitööstuse kogemust polnud ja siin piirkonnas on väga palju inimesi veinitööstuse hariduse ja kogemusega, siis ei saanud me ka kuskilt mujalt positiivset vastust. Õnneks Tomi laborikogemus jäi Forester Estate-le silma ja ta sai sinna laborisse tööle :) Tegelikult kandideerisime mõlemad cellar hand positsioonidele. Paar päeva tagasi tuli aga väga ootamatu uudis nii minu kui ka Tomi jaoks. Sealtsamast, kus Tom nüüd tööl käib, helistati mulle ja pakuti mulle ka tööd! Eks Tom oli töö juures pidevalt rääkinud, et Maarja otsib tööd. Lisaks olin ma kunagi ammu Forester Estate-i CV saatnud ja maininud seal, et tunnen hästi keemiat nii teoorias kui ka praktikas. Ülikoolis oli meil natukene keemiat, aga keemia laboreid meil polnud. Mullapraksis saime eri keemilisi ja füüsikalisi näitajaid mõõta, aga see pole päris see :D Keemia on mind muidu koguaeg huvitanud. Keskkoolis tegin isegi TÜ läbiviidavat keemia teaduskooli vabatahtlikult. Keemia oli selline aine, mida ma õppisin kõige suurema innuga ja tahtsin isegi keemiat edasi õppima minna. Neil oli alguses selline plaan, et  mina hakkan Tomi asemel laboris tööle ja Tom cellar handina, kuna see on päris füüsiline töö, peab koguaeg üles-alla tankide otsa jooksma ja suuri ämbreid tassima, tanke pesema, suurte voolikutega veini ühest tankist teise transportima jms Tomil ei olnud selle vastu midagi, kuna tal hakkaski seal laboris juba igav, kuna A. Le Coqi laboris oli 10 korda rohkem masinaid, millega mängida. Käisin eelmisel nädalal ühe korra seal abis ja sellest nädalast alustasin täiskohaga tööd. Kogu selle asja juures oli aga üks AGA. Kuna meie töögraafikud oleksid järgnevatel nädalatel erinevad, siis ei saaks ma kuidagi tööle, kuna mul pole ju autolube ja töökoht asub 30km kaugusel. Kuna me kolisime nüüd Margaret Riverist Busseltoni, kus elab ka meie üks töökaaslane, siis õnneks saime selle transpordiprobleemi lahendada. Aga nad otsustasid, et mina hakkan ikkagi cellar handi tööd tegema ja Tom laboris, kuna meie majakaaslase töögraafik klapib cellar handi graafikuga ja siis saan mina temaga tööle. Me imestasime, kui vastutulelikud nad seal Forester Estates on, kuna mul pole ju üldse kogemust sellel alal ja nad leiaks kindlasti, kellel oleks load ja kogemus cellar handi ametiga. Mul on igatahes nii hea meel, kuna see töö on väärt kogemus. Päris äge on näha, kuidas veini päriselt tehakse. Saame on farmipäevad ka sealt kirja, nii et ei pea põdema, et 88-st päevast 27 on puudu.

Üks põhjus, miks me kolisimegi, oli töökoha kaugus. Margaret Riverist pidi 45km tööle sõitma. Uuest elukohast on 30km minna, aga jõuab palju kiiremini kohale. Aga töölesõitmise ajakulu polnudki ainuke põhjus. Lisaks oli meil Margaret Riverist juba küllalt saanud, siin Busseltonis on rohkem tegevust. Lisaks ei meeldinud meile meie eelmised majakaaslased, kelleks olid 3 inglast. Väga räpakad ja suht ükskõiksed. Uus elukoht on lisaks palju modernsem, avaram ja viimasepeal tehnikaga. Ainuke asi, mida me ilmselt igatsema jääme, on meie toredad naabrid: vanapaar (mees on 84, naine 80) ja nende tütar (60). Natuke naljakas endalegi mõelda, et nendega nii hästi läbi saime. Käisime mitu korda nende juures õhtusöögil ja vahel niisama ka külas. Vanemate inimestega on ikka palju lihtsam suhelda kui omavanustega, lisaks on vanadel inimestel nii palju huvitavaid asju rääkida (nt 84-aastane John rääkis meile palju II maailmasõjast ja kuidas austraallased Aasias sõdisid). Igatahes paneme kunagi uuest elukohast ka mõne pildi üles, laupäeval alles kolisime sisse.

Ma olin muidugi paar nädalat töötu, enne kui veinitehasesse tööle sain. Alguses otsisin mingi nädala Margaret Riveris tööd, aga paljud pakkumised on mingi poole koormusega. Käisin mõnes kohas oma CV-d ka pakkumas ja tööd küsimas ning ühes kohas ka intervjuul, aga ei läinud õnneks. Mingi hetk otsustasime ära, et kolime Busseltoni, seal kergem tööd leida ja Tomi (nüüdsest ka minu) töökoht on ka lähemal. Aga pidime peaaegu 2 nädalat otsima elamispinda, enne kui midagi normaalselt leidsime. Selle aja jooksul otsisin Busseltoni tööd ka ajalehe ja interneti kaudu eri poodidesse, söögikohtadesse jms. Aga ongi võib-olla hea, et ma tööle ei saanud, kuna siis poleks Tom rääkinud töö juures, et ma otsin tööd ja nii poleksi ma veinitehasesse tööd saanud :)

Natuke pildimaterjali ka, mis me nende suviste ilmadega teinud oleme alates jaanuari keskpaigast:

Nautige talve ja kuulmiseni!